Crows Zero on 2007. aastal välja tulnud jaapani film. Žanr on action/thriller ja lavastajaks Miike Takashi. Peaosas Oguri Shun, kes valiti selle rolli eest ka parimaks näitlejaks 17.-l Japan Movie Critics Awards’il. Vastaste liidrit mängib Yamada Takayuki. Aluseks on võetud manga nimega “Crows”.
Genji & Serizawa
Takiya Genji (Oguri Shun) on yakuza bossi poeg, kes astub lõpuklassi Suzurani keskkooli, et see “vallutada”. Kui ta sellega hakkama saab, päriks ta isa positsiooni. Selleks aga, et kooli liidriks saada, peab kukutama inimese, kes on kõige lähemal liidripositsioonile – selleks on Tamao Serizawa (Yamada Takayuki) oma kambaga. Niisiis ajab Genji’gi omale kamba kokku ja võitlus algab.
"I used to watch sunset with Genji, but now I'm by your side, Serizawa."
Kui ma seda filmi vaatasin, käis mul peast läbi mõte, et see on ekstra naistele suunatud kaklusfilm. XD. Kogu film koosneski põhimõtteliselt ainult vägivallast, jah, aga sellest hoolimata polnud ükski stseen piisavalt võigas, et südant pahaks ajada. Tegevus toimub küll koolis, aga õppimisega ei tegeleta filmi jooksul kordagi, ega ka ei ole näha, et kellelgi neil mingeid kooliasju kaasas oleks.
Genji sai ka vahepeal peksa.
Võrreldakse seda päris mitmete teiste filmidega, sealhulgas “Fight Club’iga”, mis on minu arvates üsna põhjendamatu. Esiteks oli “Fight Club” hulga psühholoogilisem ja keerulisema plotiga ja teiseks suutis see film (hoolimata sellest, et ta mulle väga meeldis), mul kohati südame pahaks ajada. Või kui mitte film, siis raamat vähemalt. “Crows Zero” seevastu oli film, mis valmistus kõikse kaks tundi final battle’iks ja mingit väga üllatavat lõpplahendust ei tulnud (kuigi lõpp oli siiski suhteliselt okei..). Lõpuvõitluse ajal olnud jaapani popplugu tundus küll väga kohatu, eriti et pilt oli sinna juurde veel aegluubis + tegevus toimus paduvihmas. Ülejäänud muusikaline kujundus meeldis mulle väga, pole enne jaapani punkiga eriti kokku puutunud, aga siia filmi sobis ideaalselt. Haha, muusikaga seoses meenub veel, et see koht, kus nad lahingu lõpus end kõik korraga muusikataktis püsti ajasid, oli ikka jube naljakas.
Serizawa - oi, kuidas ta mulle siin Jokkerit TDK-st meenutas
Näitlejatest nii palju, et Oguris ma ei pidanud pettuma, ta on mulle enne ka alati meeldinud ja siingi oli küllalt kihvt. Yamada Takayuki tegi ka korraliku rolli, varem pole temaga eriti kokku puutunud (ainult “Long Love Letter’is” vist). Ja ülejäänudki olid päris toredad. Et siis, hoolimata üksluisest plotist oli see tänu tugevatele näitlejatele ja heale muusikale peaaegu, et hea film.
7/10
I'm the king now... noot.
Leave a Reply