“Olen lahe”

Vaatasin mõni aeg tagasi sellist 2004. aasta jaapani filmi nagu “Oresama”. Seda on natuke keeruline tõlkida, aga “ore” – “mina” ja  “sama” on ülimat lugupidamist näitav suffiks. Nii et midagi sinnapoole, et “Kõrgelt austatud mina” vms, väljendades nartsissismi ja liigset enesekindlust. See pealkiri üksi võttis muigama juba, aga kui ma Miyavi nime näitlejatest avastasin, kusjuures ta mängis iseennast, siis ma vist naersin tubli pool minutit vähemalt kõva häälega. Mõnel on ego ikka väga laes. Ja kas teate, teda oli seal kaks tükki kohe, lahe onju. (Tegelikult mängis ta ainult ühte oma kehastust, teine oli tema lapsepõlves või midagi.) Aga hoolimata sellest, et ta iseennast mängis, siis päris dokk see siiski polnud, oli hoopis mingi läbikukkunud sci-fi katsetus ajas rändamisest. (Siinkohal ma ei väida, et kogu film pask oli, lihtsalt see fantastika osa oli kergelt… ebausutav ja lahti seletamata.) Aga ega ma ei lootnudki sellest filmist eriti midagi, juba kirjelduse järgi tundus, et parem on sellist asja vältida, kui vähegi võimalik. Kuna ta aga oli väga lühike (kergelt üle tunni) ning mul oma ajaga midagi paremat niikuinii peale polnud hakata, siis vaatama ma teda asusin. Ja uskuge või mitte, aga aeg lendas, ma ei mõelnud vist kordagi seda pooleli jätta ja film oli vaat et kogu ulatuses nauditav. Miyavi pole muidugi miski näitleja, selles suhtes oli lavastajast kaval ta iseennast mängima panna. Nüüd ma ei saa öelda, et ta oma “tegelast” hästi välja poleks mänginud, eks. Tegelikult oli teda siiski üsna meeldiv ja kohati naljakas vaadata, kuigi tema olek oli filmi algusest lõpuni väga üleolev. Aga kuna kõik ülejäänud tegelased olid täiesti mõttetud, nii et nende taustal oli ta tore. Ja kui filmis kontserdi koht tuli, siis Miyavi-poiss lasi ka oma lavakaaslasel juuksed spray’ga lillakas halliks, sest muidu pole ju ikka õiged rokkarid, kui mingist vahepealsest soost välja ei näe. (Paistis, et sel ajal (1984) oli Jaapanis veel kombeks, et meeslauljad  ei kanna roosat meiki ja näevad meeste moodi välja.) Aga muidugi olid nad tänu oma välimusele siis  kõige populaarsemad seal. Nii et nüüd me siis teame, et Myv ongi kõiges selles süüdi, mida tänapäeval jrock’iks nimetatakse.  Lood, mida seal esitati olid mulle tundmatud, sest ma pole Miyavi repertuaariga kohe üldse mitte kursis, heal juhul ühte-kahte lugu olen kuulnud. Kõige halvem ei tundunudki, kuigi pole nagu ikka päris minu maitse.  A, ja seal oli üks shounen-ai moment ka, mis mulle siinkohal ei meeldinud, aga õnneks oli seda minimaalselt. Polegi nagu muud midagi öelda selle kohta. Seda see film suutis, et kui mulle enne Miyavi kohe üldse ei meeldinud, siis nüüd mingil määral meeldib, kuigi liiga sümpaatseks ta nüüd ka ei muutunud. Umbes sama, mis Hyde’i ja “Kagen no Tsuki’ga”, ju siis sellised filmid siiski mõjuvad karjäärile hästi.

7/10