Jin-heon
Või siis alternatiivpealkirjaga “My Lovely Sam-soon” on 16-episoodiline 2005. aastal eetris olnud korea dorama. Romantiline komöödia, taaskord.
Kim Sam-soon (Kim Sun Ah) on peagi kolmekümneseks saav tüsedusele kalduv keskmise välimusega andekas kondiiter, kes on kaotanud oma töö ja jõululaupäeval jätab ka poiss-sõber ta maha. Tal õnnestub leida tööd restoranis, mille juhataja on Hyun Jin-heon (Hyun Bin), temast mõned aastad noorem (tegelikult on nende vanusevahe 7 aastat, aga sarjas oli vähem vist) hea välimusega, eemalviibiva ja külma olekuga noormees. Olgugi, et pealtnäha pole ta elul häda midagi, siis kummitab teda minevikus juhtunud õnnetus ning fakt, et ta kauaaegne tüdruk kohe pärast seda õnnetust Ameerikasse jalga lasi ning pole seni veel tagasi tulnud. Jin-heon & Sam-soon sõlmivad lepingu, et teesklevad paarikest, mis on Jin-heon’ile kasulik sedapidi, et nii pääseb ta oma ema korraldatud pimekohtingutest ja Sam-soon nõustub seepärast, et noormees lubab talle raha, millega ta saaks katta võlad, et mitte oma majast ilma jääda.
Ma räägin halvad asjad kõigepealt ära, sest neid on vähem. Pärast siis aega heast maa ja ilm jahuda.
Kõigepealt see teeme-näo-et-me-armastame-üksteist-aga-tegelikult-pole-meie-vahel-midagi leping. Bleh. Nähtud, kuuldud (“Smiling Pasta”, “Full House”, põhimõtteliselt ka “Goong”, väikestviisi “Love Contract” jne) ja ikka viib see lõpuks ühte punkti, tõelise armastuseni, välja.
Teiseks Jin-heon’i tegelane. Natuke liiga stereotüüpne, minu arust. Ilus, rikas, külma olekuga, soovitatavalt ka kurva minevikuga. Aga noh, kellele sellised ei meeldiks, eks, nii et vaadata oli ikka tore teda.
Siis minu arvates rõhutati liiga palju seda, kui paks Sam-soon ikka on, sest for real, ta tegelikult ei olnud. Või siis on Koreas mingid eriti karmid kriteeriumid.
Sam-soon
Ok, palju rohkem negatiivseid asju nagu ei meenu, nii et nüüd positiivse juurde.
Kui mulle “A Millionaire’s First Love” kohe üldse mitte muljet ei avaldanud, siis selle sarjaga tõusis Hyun Bin minu jaoks listi “toredad näitlejad”. Ja ma täiesti mõistan ta populaarsust ja siis vastavalt ka eelmainitud filmi populaarsust, kuigi see oli üsna vilets, imho. Igatahes, siin ta mulle suhteliselt meeldis. Ja kui ta naeratab, siis tal on nii armsad põselohud. ^^
Sam-soon’i tegelane oli veel ägedam, sest ta erinevalt meespeategelasest polnud stereotüüpne. Üsna keskmise välimusega peaaegu kolmekümnene otsese ütlemisega naiskarakter, kellele meeldib süüa (ja juua) ja kes pole piitspeenike. Noh, mina pole selliste otsa koperdanud rohkem vähemalt. Ahjaa, ta oli kõrghariduseta ka, Pariisis hoopis pagariks õppinud vms. Aga need koogid, mis ta küpsetas nägid nii-nii head ja ilusad välja, mul tuli reaalselt koogiküpsetamise inspiratsioon seda sarja vaadates (ja vahetult peale selle vaatamist) peale, mida ma ka mingil määral teostasin. Üks asi käis mulle küll vahetevahel tema juures närvidele ka, see “haige kassi” hääl vm. (nagu nimetas seda üks teine arvustaja). Aga igaljuhul väga super töö näitleja poolt. Ma pole teda küll kuskil mujal näinud, nii et teiste osadega võrrelda ei saa, aga minu arust ta elas väga suurepäraselt oma rolli sisse.
Hee-jin & Henry
Teistest tegelastest oli päris lahe veel näiteks Sam-soon’i vanem õde Yi Young (Lee Ah Hyun). Hee-jin (Jung Ryu Won), kes oli siis too tüdruk, kes Jin-heon’i aastaid tagasi maha jättis (või siis “ootama” jättis, kui täpne olla), tuli kuskil sarja keskel tagasi. Minu arust oli ta hästi ilus ja armas ja vastumeelsust ei tekitanud absoluutselt, nagu naiskõrvaltegelased (ma siinkohal mõtlen siis otseselt neid, kellega meespeategelasel potensiaalne suhe võiks olla) üldjuhul. Ma tundsin talle igate pidi kaasa ja minu arust olid nad Jin-heon’iga väga ideaalne paar. (Mis siiski ei tähenda, et ma Sam-Soon’i pealejäämist poleks soovinud, agajah. XD) A, ja ta rääkis päris hästi inglise keelt, ka haruldane nähtus ühes korea doramas. (Aga see näitleja on vist Austraalias elanud, nii et sel juhul on põhjendatud.) Tähtsamatest tegelastest oli veel Henry (Daniel Henney), kes siis vastavalt jooksis Hee-jin’i sabas (ja rääkis ainult inlgise keelt), aga hoolimata sellest, et ka tema oli põhimõtteliselt positiivne tegelane, siis mulle ta lõpuni päris sümpaatseks ei saanudki.
Lavastaja töö on minu arvates suurepärane. Sari oli nauditav ja naljakas koos oma kurbade ja tõsisemate hetkede ja toredate tegelastega. Samuti oli usutav peategelaste vaheline keemia. “MNIKSS” pakub kõike, mida ühelt romantiliselt komöödialt oodata võib. Lugu põhineb internetiromaanil, selle kohta väga viis.
Irooniline on see, et tegelikult on Kim Sun Ah ülikoolis klaverit õppinud vist, aga sarjas õpetab Jin-heon teda mängima, kes nagu ma lugesin, õppis klaverimängu ära kahe kuuga, spetsiaalselt oma tegelase jaoks. Ja siis veel Sam-soon puterdab inglise keelt sarjas väga usutavalt, kuigi väidetavalt räägib ta seda tegelikult ladusalt.
Ja muide, ma avastasin, et Ameeriklased tahtnuvat ka sellest sarjast oma versiooni teha. Kuigi seda ma ei tea, kas tegid ka…
Jin-heon & Sam-soon
Ma paneks siia ühe tsitaadi ka, mille otsa ma nüüd selle sarja kohta infot/pilte otsides kogemata koperdasin. Üks keskeakriisile lähenev masendunud naistegelane tuli välja sellise teooriaga meestest. XD :
1. Nice men… are ugly
2. Handsome men… are jerks
3. Handsome and nice men… are married
4. Handsome, nice and unmarried men… are useless
5. Handsome, nice, unmarried and rich men… are not interested in us
6. Handsome, nice, unmarried, rich men who are intrested in us… are players
7. Handsome, nice, unmarried, rich men who are interested in us and faithful… are homosexuals
8. Handsome, nice, unmarried, rich men who are interested in us, faithful, straight and who would not lose interest in us even if we made the first moves… these men must have some problems!
Ahjaa, mulle tuli meelde, et ma unustasin ühe tegelase. Jin-heon’i vennatütar Mi-joo (Suh Ji Hee) oli über nunnu. Lapstegelastega on alati nii, et nad on kas väga armsad või siis üldse mitte, aga tema kuulus küll parimatesse. Kuigi ta oli vait peaaagu kogu aja, nii et ma näitlemist ei oska hinnata nüüd.
Jin-heon & Mi-joo
A, seda ka, et selles sarjas tehti inimestel nende seisuse järgi nagu väga vahet. Umbes et, “Yo, ma olen pankuri teine tütar… sul küll minu vastu mingit šanssi ei ole, sa ju mingi riisimüüja kolmas tütar.” Mitte, et see konkreetne lause kuidagi midagi mõjutanud oleks, aga ikkagi, tegelt ka ollakse Koreas nii konservatiivsed või? Noh ma mõtlen, et olgugi, et sellel lausel mingit mõju ei olnud, siis see, kes seda ütlema läks, läks ikkagi uhkuse ja üleolekuga vms. Nagu keskajal no.
Jutt niigi juba päris pikk, aga mainiks veel ära, et sarja pealkiri omandaks mingi tähenduse ka neile, kes seda näinud pole, et nimi Sam-soon on Koreas väga vanamoodne ja üldse mitte “lahe”. Peategelane üritas seda sarja jooksul mitu korda muuta ka, aga alguses teda takistati ja pärast mõtles ta ümber.
Lõpp oli ilus, ma ei ütleks, et just suurepärane, aga lihtsalt… ilus.
Aga muidu üldiselt, see dorama oli väga viis, jahm. Vaataks veel täitsa. 🙂
9/10
Leave a Reply