“Moon Child” on 2003. aasta jaapani film, mille lavastajaks Zeze Takahisa ja peaosades rockstaarid Gackt & Hyde. Gackt on mingeid pisiprojekte varem ka teinud, aga Hyde’i jaoks esimene filmiroll. Žanriliselt algab see nagu action filmi paroodia, filmi keskosa on pigem dramaatilise alatooniga ja siis lõpus jälle natuke täristatakse.
Loo tegevus on viidud tulevikku, toimumispaigaks fiktsionaalne Taiwani linn Mallepa, mille elanikkond on segu Jaapani ja Hong Kongi emigrantidest ning taiwanlastest. Sho (Gackt) on tänavalaps, kes ühel päeval päästab vampiir Kei (Hyde) elu. Ülejäänud lugu keerleb Sho ja Kei sõpruse, Mallepa maffia ja mingil määral ka armastuse ümber.
Juba umbes aasta tagasi üritasin ma seda filmi vaadata, aga tookord jäi pooleli, umbes 30 minutit algusest nägin ehk. Nüüd hiljuti aga otsustasin juhusliku mõtte ajel sellele filmile siiski uue võimaluse anda. Seekord venitasin lõpuni, aga peab tunnistama, et igasugune meelelahutus selle filmi näol puudus vaat et täielikult. Igav oli peaaegu otsast lõpuni ning kuigi fassaad oli ühe jaapani filmi kohta päris vinge ja kogu aeg justkui toimus midagi, siis kokkuvõttes oli kõik siiski väga pinnapealne ja vähemalt mind jättis küll üsna ükskõikseks, kes nüüd otsad annab või kes edasi elab. Võimalik muidugi ka, et mul polnud lihtsalt vastavat meeleolu sedasorti filmi nautimiseks, aga kogu see traagika jäi kuidagi väga kaugeks.
Gackt mängis enamvähem okeilt. Ta pole lihtsalt oma olemuselt kuigi sümpaatne, aga Sho tegelast kehastas piisavalt usutavalt. Polnud viga. Hyde on muidu jälle veidi sümpaatsem ja tore oli teda ekraanil vaadata, aga omaette küsimus on, kui tugev ta’nd näitlejana on. Pigem jäi mulje, et ta oli “lihtsalt lahe”, noh, umbes nagu “Kagen no Tsuki’is”, mille kohta ma kunagi varem kirjutasin. Pealegi oli ta selline enesehaletsejast vampiir, kelle monoloogid pigem vastumeelsust kui poolehoidu tekitavad. Stiilis: “Mõtle, kui halb ja paha ja piinarikas mu elu on. Ma näen, kuidas teie kõik vananete ja surete, aga mina jään ikka samasuguseks. Ma pean taluma seda, kuidas kõik mu lähedased mu maha jätavad ja lõputult seda jälki koletise elu elama, kust väljapääsu pole.” Samas oli siililegi selge, et nii, kui ta päikesevalgusesse astub, langeb ta kenaks tuhahunnikuks, nii et probleemi ju nagu tegelikult polnudki, surgu, millal tahes.
Kui aga antud teost vaadata kui kõrgemat kunsti, mitte ajaviitefilmi, siis visuaalselt sellel vast on isegi midagi pakkuda, kuigi tulistamisstseenid olid üsna amatöörlikud, vähemalt minu pilgule. Nad ei põigelnud põhimõtteliselt üldse, lihtsalt seisid ühe koha peal ja täristasid ja keegi viga ei saanud. Okei, need said, kellele skript ette nägi, aga siiski, vahepeal oli mul täitsa tunne, et Gackt ise on näiteks jumala surematu. Samas võib-olla see oligi nii mõeldud ja käis selle paroodia juurde (ma loodan, et see ikka oli paroodiana mõeldud..), mis seal alguses toimus.
Ja sihtgrupp? Hyde’i ja Gackt’i tulihingelised fännid vast, kuhu mina päriselt ei kuulu. Mul pole nende vastu muusikutena midagi, aga nii pimestatud ma ka pole, et ainult nende nimed mind kohe filmi armastama paneksid. Võimalik, et sellel on midagi pakkuda ka action-filmide austajaile, mulle endale üdiselt selline kõmmutamine korda ei lähe väga, olgu ta kui tahes hästi tehtud. Ääremärkusena veel, et kuigi ega see peategelaste sõprus nüüd päris normaalne ka pole, siis mingit yaoi’d põhimõtteliselt ei toimu, kuigi vähemalt filmi esimeses pooles kerge alatoon õhus on.
Tsiteeriks mõnd teist arvustajat ka, kellega mu arvamused ühe või teise kandi pealt kokku langevad.
A movie that’s too drab to be truly silly, and too derivative to be consistently engaging. – Scott Weinberg (Rotten Tomatoes)
If you’re a 14-year-old Japanese girl, Moon Child will be without a doubt the best movie you’ve ever seen. […] But let’s give Gackt and Hyde some props. They act credibly, they fight with style, they shoot many many bullets, and they even provide songs for the soundtrack. In short, they work a hell of a lot harder than Justin Timberlake probably would under the same circumstances. – Don Willmott ( Rotten Tomatoes)
Yes, Moon Child has its moments of cheese, camp, and general dorkiness — I think that’s kind of impossible to avoid when it involves Gackt Camui, a man not known for his sanity — but all in all, it was wholly enjoyable. ( imdb) – Nah, siinkohal ma lause teise poolega päris ei nõustuks siiski.
It was so bad it was actually very funny. […] It’s so over the top and nonsensical it’s almost like a parody of supernatural action films. […] The movie has almost no plot here, except it’s just about vampires with gangster friends. (imdb)
Ma ei arva, et see oleks tingimata halvim jaapani film, mida ma kunagi näinud olen, mingi väärtus selles siiski peitub ehk, aga üks igavamaid, tüütumaid, sisutühjemaid, seda küll.
Hinne tuleb üle keskmise põhjusel, et ma kunagi juba SuJu naljategemisele 5 punkti andsin ja pole üldse küsimustki, et “Moon Child” on puht tehniliselt sellest peajagu üle ikka. Et kõik ilusti tasakaalus ja õiglane oleks, kuigi meelelahutuslikult on see suuremast osast seni nähtud filmidest maas.
5,5/10
A, btw, mul on küsimus. Et, kas kedagi häiriks, kui ma edaspidi (vähemalt mõnda aega) inglise keeles kirjutaks?
Minu tagasihoidlik arvamus on aga hoopis see, et just kogu selle vampiirinduse sisse toomine oli kõige suurem viga. Sest olgem ausad, on ainult üks ja ainus Edward Cullen ning keegi ei hakkagi teda kunagi asendama. Lihtsalt temaga võrreldes tunduvad kõik ülejäänud vampiirid kuidagi… võltsid. (Tõsi, “Twilight” tuli ju märksa hiljem välja kui “Moon Child”, ent seda oleks pidanud ju ometigi ette nägema, olen selles üpris kindel ning vaatan harilikult kõikide taoliste vääratuste peale alati väga taunivalt.) Siiski usun siiralt, et film oleks palju nauditavam olnud Rob Pattinsoniga peaosas. Ja kui see pisiasi välja arvata, siis on kindlasti tegemist väga hea filmiga. 🙂
Ning vastates veel su väikesele küsimusele… Mind muidugi häiriks ju, XD. Aga ära minust end siis segada lase kunagi. Ma lihtsalt kardan seda, et kuna minu inglise keel on nii nigel, siis ma ei pruugi kõiki sinu teksti nüansse ära tabada. Aga eks sa lase käia siis, peaasi ainult, et ma ei peaks ka vastavas keeles kommenteerima hakkama, :D.
Heh, okei. Tegelikult Hyde oligi umbes ainus vampiir seal, nii et ei olnud pesuehtne vampiirikas. Pigem mingi gängsta värk. Ja kui nüüd kujutada seda filmi ette ilma eelpool mainitud vampiirita, siis minu arust võiks tulemus olla veel igavam. XD
Mind ennast paneb pigem muretsema, kuidas ma neid nüansse kirja suudan panna. On muidugi sõnaraamatud jms, aga siiski pole päris kodune pind minu jaoks, nii et mu kirjutised võivad muutuda… lineaarsemaks? Mõtte suudab vast ikka edasi anda. 🙂
Ja kommenteeri, mis keeles aga soovid. Ma jään endiselt eesti keele oskajaks ka.
Inglise keeles võid küll kirjutada, minul pole probleemi. Isiklikult eelistan eesti keelt, aga kui arvad, et inglise keel võib rohkem lugejaid meelitada, miks ka mitte. 🙂
Nah, tegelikult on küsimus ainult ühes inimeses, kes ütles, et ta sellisel juhul loeks ehk, mitte, et ma üritaks siia mingeid rahvamasse meelitada vm. Aga tore teada, et ka inglise keel oleks vastuvõetav, kuigi, kes ei eelistaks eesti keelt, eks. 🙂