Sai siis JAFF-il käidud ja ühtekokku vaatasin ära kaks lühifilmide programmi, ühe live-action‘i ja neli täispikka animet. Kirjutaks siis kõigi kohta paar sõna selles postituses, kuna eraldi ja pikalt pole mõtet vast. Sellises järjekorras nagu ma neid vaatasin siis:
Osamu Tezuka lühifilmide programm
Koosnes neljast lühifilmist. “Astro Boy” oli väga vahva, originaalne ja vaimukas, eriti meeldejääv oli lõpp. Tubli töö autoritelt ja ilmselt mõnus vaatamine igale eale. “Pildid näituselt” oli neist neljast kõige sürrealistlikum, segasem ja kuna ma sellest midagi väga aru ei saanud, siis minu jaoks ka kõige igavam. Ma saan aru, et see on ehk kõrge kunst, aga ma vaatan selgeid ja lihtsaid lugusid nagu “Astro Boy” palju meelsamini. “Hüppamine” oli hüppamine selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Klipp sellest, kuidas tegelane kaamera taga hüppas ja maandus iga kord ise kohta. Päris omapärane ja mulle täitsa meeldis. “Metsalegend” oli taas midagi paljutähenduslikku ja segast. Võib-olla pisut selgem, kui “Pildid näituselt”, kuid korralikku lugu siiski polnud. Ilmselt looduskaitse sõnumiga.
“Suvesõjad” / “Summer Wars”
No joonistus oli kena ja suurejooneline, tegelased ka okeid, aga lugu oleks võinud parem olla. Liiga arvuti, liiga digimon. Magama nüüd ei jäänud ja pärast Tezuka sürrealistlikke lühifilme oli päris tore ja meeldiv, aga muljet ta ka millegagi ei avaldanud. Üsna keskpärane imo, kuigi visuaal oli jah vinge, nagu ma juba mainisin.
“Metropolis”
Kuna päeval oli olnud cosplay-üritus, pärast mida me kuni õhtuni linnas ringi käisime, olin ma piisavalt väsinud, et filmi algus maha magada.. Marion pärast ütles, et ega sellest midagi aru niikuinii ei saanud, nii et vahet pole. Kui ma kuskil filmi keskel üles ärkasin, oli enamvähem aru saada küll, mis toimus. Huvitav oli. Joonistus oli siingi väga ilus ja mitte päris klassikalises anime-stiilis. Lugu oli kah küllalt omapärane. Mulle igatahes meeldis see väga, olgugi, et algus kaduma läks. Neist, mida mina vaatamas käisin, oli see parim anime sellelt JAFF-ilt.
“Võõra mõõk” / “Sword of the Stranger”
Filmi nautimist takistas see, et subtiitrid ei mahtunud ekraanile ära (mõlemast otsast oli pidevalt jupp puudu). Muidu oli täitsa tore, mitte midagi erilist, aga meeldiv vaatamine. Tegelased mulle meeldisid ja nendevaheline sõprus oli armas (ka too koer arvata sõprusringi sisse). Joonistus jällegi kaunis. Ja Nagase Tomoya HÄÄL mind ei häirinudki. Minu poolest võiks ta rohkem animetele peale lugeda ja vähem näidelda.
“M.W.”
Mu ootused olid selle filmi puhul väga madalad, sest vastukaja nende poolt, kes seda näinud olid, polnud just eriti positiivne. Olgugi, et “Death Note’i” ja “Nobuta wo Produce’i” tegijad ning head näitlejad on kokku saanud, ju siis on kräpp, mõtlesin ma.. ei oodanud ausaltöeldes midagi paremat L’i maailmaparandusest. Aga mu halb eelaimus oli üsna põhjendamatu, kuna film ise meeldis mulle väga. Siinkohal ei väida ma, et see oli maailma parim film ja et ta oleks liialt oma originaalsusega hiilanud, aga kindlasti oli see kõige nauditavam seanss sellelt JAFF-ilt. Ei tea, kas taotluslikult või mitte, aga jättis pigem komöödia kui tõsise krimifilmi mulje. Kaameratöö oli hea, muusika ja näitlejad ka. Tamaki röövis selle filmi, Yamadal on paremaid rolle ka olnud, kasvõi “Crows Zero’s”. Lõpp oli ka jaapanlik.
Japan Media Arts lühifilmid
Saal oli nii täis, et pidime trepi peal istuma. Häiris see vaid ühe filmi puhul, kus subtiitrid lasti ekraani ülemisse äärde, siis jäi küll kael veidi kangeks. Filme oli nii väga häid, kui ka keskpärasemaid. Eriti meeldisid mulle “Elemi”, film tänavapostist, kes armub inimesse O_o. Taas märk sellest, et jaapanlaste fantaasia on piiritu. “Hobuse unenägu”, lühike klipp sellest, kuidas hobune end erinevate asjadena ette kujutab, minimalistlik, naljakas. “Inimene tunnelis” oli lihtsalt äge ja siis “Joonistusplokk”, kus kahemõõtmelised inimesed kolmemõõtmelises maailmas ringi liikusid. Muusika oli ka tollel hea vist.
“Klaver metsas” / “Piano no Mori”
Selline mahe lapsemeelne film klassikalisest muusikast ja sõprusest. Ning sellest, kas raske tööga saavutatu on etem kui talent. Armas joonistus ja ilus heli oli. Lõpupoole sai natuke nalja ka, kuigi üsna lihtsakoelist. Kai tegelane oli vahva. Selline muhe ajaviiteks tore film, midagi ei juhtu, kui vaatamata jääb, aga halb ta ka polnud.
Üldiselt jäin festivaliga täitsa rahule. Lähen järgmine aasta ka kindlasti, kui seda veel korraldatakse. Tore üritus. ^^
Leave a comment