BANDAGE

“Few days” turned out to be a month, gomen. >.<  Quite a while has passed already since I saw this film and my memory about it has begun to fade even though I watched it several times back then, but I hope the review is still adequate enough. And sorry again for taking so long to write it. So, here we go:

“Bandage” is a Japanese film directed by Kobayashi Takeshi, starring Akanishi Jin, Kitano Kii, Kora Kengo and others, which was released in Japan in the beginning of this year. The film was a great success in Japan (sold 70 000 advanced tickets on its first day of availability), as well as both the album and the single by fictional band LANDS topped on the Oricon charts. Oh, and the band from the film even gave one real concert.

Anyway, to the film itself… It’s a story about backstage life of a band, self discovery and love. 90-s was a decade of indie bands in Japan and LANDS is one of many of them, trying to succeed in the music industry. And obviously there are many obstacles and problems on their way.  The side story is about relationship between the singer of the band –  Natsu (Akanishi Jin) and a high school student Asako (Kitano Kii).

No need to say that I watched it mainly because of Jin. And after watching the film, I have to say that if there’s a reason why you should watch it, then it’s Jin. Although he’s a great singer and performer and all that, I have to admit that I doubted a bit about his acting ability. But Jin  did great as Natsu, actually he even made his character as believable that I would have thought he played himself if he hadn’t told in an interview that Natsu was his total opposite. Well, who knows.

The other good thing about the film was music. The songs weren’t bad at all, fitted well to the film and were performed nicely. Oh, and back in January when “Olympos” album came out, I used to listen to “Hatachi no Sensou” always before going to sleep. When I had kind of insomnia, this song was always able to put me to sleep. I’m not saying it’s boring here, more like it’s a great and really calming song. And others too: “Bandage”, “Genki”… would listen to this kind of music out of the film context too.

And now the things I did not like that much.

Firstly the shaky camerawork kind of disturbed me and made the film look really amateurish. I know, I know it was supposed to be like that and they wanted to make it look “stylish” and “deep”, but well it didn’t impress me actually. You can say that I’m a noob at films and I don’t get what art is, but it made the film look more like a student film than a work of professionals, in my opinion. 

The story was trying to be realistic, but all in all was still quite fairytaleish (not a happy-go-lucky sort of though, but kinda unrealistic nevertheless) and full of problems that weren’t really problems and that were just made up to make the film look more serious and deep or I don’t know. For example the band didn’t get two successful singles in succession and thus they were almost disbanding because they didn’t see their “future”. Well I find it kind of pathetic to fight over this kind of thing and blame each other that much and in a film it  most probably just makes the audience laugh. Also the hatred towards the girl (Asako), I didn’t entirely get it.

Then I didn’t like the many time-jumps in there (I never do) and ending wasn’t as good as it could have been either, but I’m not gonna spoil it to the ones who haven’t seen the film here.

About oher actors besides Jin. Well, I don’t think acting was the worst part of the film and I think all of them were just okay. But one part that seemed really fake to me was when the manager was playing ill. And although Kitano Kii did well in the beginning, I didn’t like the last few scenes with her much.

To sum it all up. I wouldn’t label this film a must-see, but I think anyone who doesn’t totally dislike Akanishi and feels even a bit sympathy towards him will enjoy the whole thing as I did. Teen movies are supposed to be naive and with linear storyline,  don’t expect much from this one either, but it’s pleasant time-killing anyway, I promise. (:

9/10 (probably  over-rated, I know,  but then the fangirl in me raises and Jin~~ ❤ Natsu was cool indeed.)

Trailer
And some songs from the film: “Hatachi no Sensou”, “Genki”

Credits for the screencaps to akamesuki from LJ,  arigatou~

Read Full Post »

Moon Child

“Moon Child” on 2003. aasta jaapani film, mille lavastajaks Zeze Takahisa ja peaosades rockstaarid Gackt & Hyde. Gackt on mingeid pisiprojekte varem ka teinud, aga Hyde’i jaoks esimene filmiroll. Žanriliselt algab see nagu action filmi paroodia, filmi keskosa on pigem dramaatilise alatooniga ja siis lõpus jälle natuke täristatakse.

Loo tegevus on viidud tulevikku, toimumispaigaks fiktsionaalne Taiwani linn Mallepa, mille elanikkond on segu Jaapani ja Hong Kongi emigrantidest ning taiwanlastest. Sho (Gackt) on tänavalaps, kes ühel päeval päästab vampiir Kei (Hyde) elu. Ülejäänud lugu keerleb Sho ja Kei sõpruse, Mallepa maffia ja mingil määral ka armastuse ümber.

Juba umbes aasta tagasi üritasin ma seda filmi vaadata, aga tookord jäi pooleli, umbes 30 minutit algusest nägin ehk. Nüüd hiljuti aga otsustasin juhusliku mõtte ajel sellele filmile siiski uue võimaluse anda. Seekord venitasin lõpuni, aga peab tunnistama, et igasugune meelelahutus selle filmi näol puudus vaat et täielikult. Igav oli peaaegu otsast lõpuni ning kuigi fassaad oli ühe jaapani filmi kohta päris vinge ja kogu aeg justkui toimus midagi, siis kokkuvõttes oli kõik siiski väga pinnapealne ja vähemalt mind jättis küll üsna ükskõikseks, kes nüüd otsad annab või kes edasi elab. Võimalik muidugi ka, et mul polnud lihtsalt vastavat meeleolu sedasorti filmi nautimiseks, aga kogu see traagika jäi kuidagi väga kaugeks.

Gackt mängis enamvähem okeilt. Ta pole lihtsalt oma olemuselt kuigi sümpaatne, aga Sho tegelast kehastas piisavalt usutavalt. Polnud viga. Hyde on muidu jälle veidi sümpaatsem ja tore oli teda ekraanil vaadata, aga omaette küsimus on, kui tugev ta’nd näitlejana on. Pigem jäi mulje, et ta oli “lihtsalt lahe”, noh, umbes nagu “Kagen no Tsuki’is”, mille kohta ma kunagi varem kirjutasin. Pealegi oli ta selline enesehaletsejast vampiir, kelle monoloogid pigem vastumeelsust kui poolehoidu tekitavad.  Stiilis: “Mõtle, kui halb ja paha ja piinarikas mu elu on. Ma näen, kuidas teie kõik vananete ja surete, aga mina jään ikka samasuguseks. Ma pean taluma seda, kuidas kõik mu lähedased mu  maha jätavad ja lõputult seda jälki koletise elu elama, kust väljapääsu pole.” Samas oli siililegi selge, et nii, kui ta päikesevalgusesse astub, langeb ta kenaks tuhahunnikuks, nii  et probleemi ju nagu tegelikult polnudki, surgu, millal tahes.

Kui aga antud teost vaadata kui kõrgemat kunsti, mitte ajaviitefilmi, siis visuaalselt sellel vast on isegi midagi pakkuda, kuigi tulistamisstseenid olid üsna amatöörlikud, vähemalt minu pilgule. Nad ei põigelnud põhimõtteliselt üldse, lihtsalt seisid ühe koha peal ja täristasid ja keegi viga ei saanud. Okei, need said, kellele skript ette nägi, aga siiski, vahepeal oli mul täitsa tunne, et Gackt ise on näiteks jumala surematu. Samas võib-olla see oligi nii mõeldud ja käis selle paroodia juurde (ma loodan, et see ikka oli paroodiana mõeldud..), mis seal alguses toimus.

Ja sihtgrupp? Hyde’i ja Gackt’i tulihingelised fännid vast, kuhu mina päriselt ei kuulu. Mul pole nende vastu muusikutena midagi, aga nii pimestatud ma ka pole, et ainult nende nimed mind kohe filmi armastama paneksid. Võimalik, et sellel on midagi pakkuda ka action-filmide austajaile, mulle endale üdiselt selline kõmmutamine korda ei lähe väga, olgu ta kui tahes hästi tehtud. Ääremärkusena veel, et kuigi ega see peategelaste sõprus nüüd päris normaalne ka pole, siis mingit yaoi’d põhimõtteliselt ei toimu, kuigi vähemalt filmi esimeses pooles kerge alatoon õhus on.

Tsiteeriks mõnd teist arvustajat ka, kellega mu arvamused ühe või teise kandi pealt kokku langevad.

A movie that’s too drab to be truly silly, and too derivative to be consistently engaging. – Scott Weinberg (Rotten Tomatoes)

If you’re a 14-year-old Japanese girl, Moon Child will be without a doubt the best movie you’ve ever seen. […] But let’s give Gackt and Hyde some props. They act credibly, they fight with style, they shoot many many bullets, and they even provide songs for the soundtrack. In short, they work a hell of a lot harder than Justin Timberlake probably would under the same circumstances. – Don Willmott ( Rotten Tomatoes)

Yes, Moon Child has its moments of cheese, camp, and general dorkiness — I think that’s kind of impossible to avoid when it involves Gackt Camui, a man not known for his sanity — but all in all, it was wholly enjoyable. ( imdb) – Nah, siinkohal ma lause teise poolega päris ei nõustuks siiski.

It was so bad it was actually very funny. […] It’s so over the top and nonsensical it’s almost like a parody of supernatural action films. […] The movie has almost no plot here, except it’s just about vampires with gangster friends. (imdb)

Ma ei arva, et see oleks tingimata halvim jaapani film, mida ma kunagi näinud olen, mingi väärtus selles siiski peitub ehk, aga üks igavamaid, tüütumaid, sisutühjemaid, seda küll.

Hinne tuleb üle keskmise põhjusel, et ma kunagi juba SuJu naljategemisele 5 punkti  andsin ja pole üldse küsimustki, et “Moon Child” on puht tehniliselt sellest peajagu üle ikka. Et kõik ilusti tasakaalus ja õiglane oleks, kuigi meelelahutuslikult on see suuremast osast seni nähtud filmidest maas.

5,5/10

A, btw, mul on küsimus. Et, kas kedagi häiriks, kui ma edaspidi (vähemalt mõnda aega) inglise keeles kirjutaks?

Read Full Post »

Random

Paar nädalat kuidagi jälle postitamises vahele jäänud. Algul oli põhjuseks must meeleolu, hiljem laiskus. Juhtub. Loodetavasti mu endine tihe postitamine korvab seda kuidagi ja ma üritan nüüd edaspidi veidi aktiivsem olla jälle. 🙂 Kuni kooli alguseni vähemalt. Kõigepealt siis võtaks kokku olulisemad (minu perspektiivist) Aasia uudised ja muu Jaapani/Koreaga seotud pisiprahi, mille jaoks ma eraldi postitusi ei hakka tegema, aga millest päris mööda ei saa ka vaadata.

Esiteks Akanishi Jin on sügisest alates ametlikult sooloartist ja lahkub KAT-TUN’ist. (Tulevane KaT-TUN, “Ka” from Kamenashi, millest õhkub kerget eelistamist Johnny-san’i poolt, ne? Kame’l on nüüd kaks tähte ja puha. Anoh, ta ametlikult või mitte nii ametlikult on liider vist kogu aeg olnud seal, enne oli lihtsalt Jin & Kame. Nüüd Kame üksi siis..) Igatahes, jah, see uudis ei rõõmustanud mind eriti tegelikult. Ei suutnud isegi virilat naeratust esile manada, nagu Hyun Joong’i ja tema 50:50 lahkumise puhul SS501-st. Mitte, et ma nüüd nii väga suur KAT-TUN’i fänn oleksin. Mulle meeldis ikka pigem KAT-TUN Jin’i pärast, mitte vastupidi. Demo sa…  kui Jin nüüd soolokarjäärile üle läheb, siis on jaapani keeles laulmisega ka päriselt lõpp, jah? Ta nii elu eest üritab ameerika pop-muusika  maailma trügida, et nukker vaadata kohe. Muidugi, põhimõte, et peaks toetama oma lemmikut kõiges, mida too ette võtab on ka väga tore, aga mulle ikka päris ei meeldi see värk, mida ta praegu teeb. Aga nah, vahet pole, peaasi, et ta päris ära ei kao ja et kuuleks temast ikka vahepeal. Algul mulle näis, et ta vägisi visati sealt välja, aga hiljem võttis ta ise sõna ja tundus, et ta ikka tahtis ise ka nii, tore seegi…

Teiseks, endise visual kei bändi Kagerou laulja Daisuke suri 15. juulil 31-aastaselt oma kodus. Südamega mingi jama, unehäired, midagi sellist oli põhjuseks. Ma nüüd pole Kagerou’t (ega ka mitte tema teist bändi the Studs) kunagi päriselt kuulanud. Kuulnud ehk mõnda lugu olen isegi, ei mäleta, pole kindel. Igatahes ei tea ma neist suurt midagi, aga jah, see uudis tundus oluline siiski. Puhaku ta rahus.

Ochida Daisuke

Ja nüüd vähe rõõmsamate uudiste juurde…

SHINee andis uue albumi välja. Ja ma olen tegelikult ainult seda põhilugu “Lucifer” sealt kuulnud, sest kpop’i laine on mul hetkel päris möödas ikka, kui otseselt ette ei söödeta, siis ega väga ei viitsi sügavamalt uurida puurida ka. Aga ühesõnaga, see “Lucifer’i” looke, see on päris okee desu yo. Parem kui näiteks SuJu “No Other”, mis ka mitte just nii väga ammu välja tuli. Et jah, tubli, tubli, mitte just midagi eriti üllatavalt suurepärast, aga allakäik ka pole, stabiilne tore SHINee. Kui SS501 kõrvale jätta, siis on nad minu arvates parim, mida kpop’ist leida võib. Aga see puht isiklik arvamus, jahm. Koreograafia on ka kena ja Taeminnie näeb nunnu välja.^^ Nii palju, kui ma olen valmis kpop’i kuulatava muusikana aktsepteerima, käib see laul küll enamvähem.

Mis siis veel? Um.. Jaapani keelt hakkasin uuesti õppima. Kolm tundi oleme käinud, seni on kõik üsna hästi läinud ja õppimismeeleolu on täitsa olemas isegi. Aga kes teab, kuidas edasi, meil kolmas liige puudu ju ikka veel jms. Aga noh, ma vähemalt loodan, et me liigume nüüd natuke kiiremini edasi kui varem. (St me võtsime mõnda õppetundi reaalselt nagu 3-4 tundi. Ja meie tunnid olid siis kaks ja veerand tundi pikad. XD Enam mitte.) Aga jah, juba ma ei taba päriselt ära näiteks, et millal ma pean kasutama sõna “koto”, millal “mono”. Vihikusse kirjutasime küll, et “koto –  untangible / as activity” ja “mono – tangible / as an object”, aga mis loogika järgi on siis  nt sellises kontekstis “koto”: “Ore no koto ga kirai desu ka?” (“Kas sa vihkad mind?” vms) Ja siis veel see laulurida, et “Boku ni totte “ikiru” koto sore wa omaera ni totte “shinu” koto de.” (ok, kui nüüd võtta, et see “koto” käib elamise ja suremise kohta as activity, siis võib-olla jah on võimalik, aga ei tea… kahtlane ikka. XD) Võib-olla ma olen lihtsalt loll, aga mina seda japside loogikat ikka kohati päris ära ei taba.

Ega palju muud polegi. A, ma vaatasin MatsuJun’i uuest doramast esimese episoodi ära. Ootused lootused puudusid, aga polnud väga vigagi, täitsa nauditav ja mõnus vaatamine. Ilmselt jätkan, see ainult 8 osa ka nkn. Ja siis ma täna vaatasin “BANDAGE’i” natuke. St subtiitreid pole väljas veel ja ma ei saanud tekstist midagi aru väga ja kerisin päris palju edasi ka, aga kui kõigest sellest mööda vaadata, siis väga halb ei tundunud. Aga see on üsna ebaobjektiivne arvamus, sest jah, nagu ma ütlesin, ma tegelikult ei saanud päriselt sellestki aru, mis toimus. Anoh, ma kirjutan pikemalt, kui tõlge väljas, ei julge seda soovitada ega midagi väga öelda praegu selle kohta veel.

Siis veel, ma avastasin (või õigem oleks öelda taasavastasin, kuigi ma varem polnud otseselt süvenenud neisse) ühe suurepärase jrock bändi. Nad on liiga ägedad, et neile vaid paar rida siin pühendada, aga järgmises/järgmistes postides teen neist kindlasti pikemalt juttu. ^^

Ja lõpetuseks üks vahva macro. Leierdatud idee, ma tean, aga selliseid ikka tore leida ju. 🙂 Mina kui paadunud (või siis mitte nii paadunud) jrock’i fänn seda pähklit küll läbi ei hammustanud. Palju tuttavaid nägusid oli küll, aga samas ka päris mitu tundmatut, nii et jah. Vastus on aga olemas ja ma uurisin selle välja ka ja kui keegi viitsib, pakkuge. (Ja ma pakun, et keegi tegelikult ei viitsi, neh? XD Aga vaadake nsm siis.)

Read Full Post »

“Boku no Hatsukoi wo Kimi ni Sasagu”

Aka “I Give My First Love to You” on 2009. aasta jaapani film. Üsna tüüpiline pisarakiskuja, kus vaatajale algusest peale sisendatakse, et ühe peategelase päevad on loetud, samas siiski kerget lootust üleval hoides, et see siiski nii ei lähe. Lugu juba lapsepõlves alanud sügavast vankumatust armastusest, koos mõne nais- ja meeskõrvalosatäitjaga. Igati klišee. Atmosfäär oli sarnane “Koizora’ga”, kuigi viimane mõjus mulle kuidagi sügavamalt ja lõpus oli tõesti kurb, et Miuara Haruma tegelane ära suri.

Manga autor on muide sama, kes “Boku wa Imouto ni Koi wo Suru’l” (“I’m in Love with My Little Sister”). Nendest kahest meeldis mulle see film isegi veidi rohkem, kuigi samas “Boku wa Imouto…’l” polnud nii ära leierdatud idee jälle. Ilmselt viimane ei meeldinud mulle nii väga ka sellepärarast, et animeversiooni kõrval nägi see küllaltki niru välja, hoolimata sellest, et seal oli MatsuJun ja puha.

Aga käesoleva filmi juurde tagasi tulles, siis ma vaatasin seda peamiselt peaosa mängiva Inoue Mao pärast, et tuttav nägu või nii. Kusjuures tema tegelane oli sama vana, kui 4-5 aastat tagasi tehtud “Hana Yori Dango’s”. Aga see selleks, mängis oma osa piisavalt ilusti välja küll. Meespeategelasel (Okada Masaki) polnud ka häda kedagi. Kusjuures ma avastasin alles nüüd, et ma olen teda enne ka näinud, paisetab, et ta mängis Hana Kimi’s ka, aga seal oli nii palju tegelasi, et ma kõiki küll nägupidi ei mäleta. Ühesõnaga mingit eriliselt silmatorkavalt head näitlejatööd see film just ei pakkunud. Aga polnud viga.

[spoiler!] Väidetavalt on manga lõpp õnnelik, mitte nagu filmil, ise ei tea, pole lugenud. Nii et need, kellele meeldib õnnelik lõpp, lugegu mangat, need kellele nutune, vaadaku filmi. =D

Ma üldiselt usun, et kellele muidu sedasorti filmid meeldivad, peaks see ka sobima. Ei tõuse küll teiste omasuguste seast eriti esile, aga otseselt häda pole ka midagi ja vaatamise ajal on küllaltki nauditav.

6,5/10

Read Full Post »

Filmidest

Ma olen mudalaisk, nii et suurem osa Aasia filme, mis ma see aasta näinud olen, on siin kommenteerimata jäänud kuidagi. Ma tagantjärele ka enam ei viitsi umbes märtsis-aprillis nähtud filmide kohta kirjutama hakata, sest esiteks neid on liiga palju ja ma ei suuda valida ja kõigi kohta niikuinii ei jõuaks ju ja teiseks ma lihtsalt ei oska nende kohta enam midagi täpsemalt öelda, sest ega pea pole prügikast ja kõik detailid on juba vaikselt kuhtunud. Aga ma siis panen siia postitusse kõigist neist filmidest (äkki neid polegi nii väga palju tegelikult) postrid või midagi ja kirjutan juurde tähtsamad näitlejad, kelle pärast tasuks filmi vaadata, kui tasuks. Ja panen umbkaudse hinde ka siis (umbkaudse sellepärast, et tavaliselt ma hindan pärast arvustuse kirjutamist, sest siis ma olen endale ilusti filmi miinused ja plussid ette lugenud  ja nii on lihtsam), aga ma panen umbes tunde järgi siis seekord. ^^ Ahjaa, ma kolm viimati nähtud filmi jätan välja siit hetkel, äkki ma ikka jõuan nende kohta eraldi kirjutada, sest praegu on suvi ja palju vaba aega ja nii.

"The Case of Itaewon Homicide" | Korea | Jang Geun Suk | 7,5/10

"Tajomaru" | Jaapani | Oguri Shun | 9/10

"Temptation of Wolves" | Korea | 7/10

"Don't Laugh at My Romance" | Jaapani | Matsuyama Ken'ichi, Aoi Yu | 6,5/10

"Kimi ni Shika Kikoenai" | Jaapani | Koide Keisuke | 6/10

"A Millionaire's First Love" | Korea | Hyun Bin | 4/10

"Hatsuyuki no Koi" | Jaapani/Korea | Lee Jun-Ki, Miyazaki Aoi | 6/10

"Secret" | Taiwani | Jay Chou | 9,5/10

"Attack on the Pin-Up Boys" | Korea | Super Junior | 5/10

"Nightmare Detective" | Jaapani | Matsuda Ryuhei | 7/10

"4,6 Billion Years of Love" | Jaapani | Matsuda Ryuhei, Masanobu Ando, Ishibashi Ryo | 8,5/10

"The Good, the Bad, the Weird" | Korea | Lee Byung-Hun | 4/10

"Do Re Mi Fa So La Si Do" | Korea | Jang Geun Suk | 5,5/10

Read Full Post »

“Olen lahe”

Vaatasin mõni aeg tagasi sellist 2004. aasta jaapani filmi nagu “Oresama”. Seda on natuke keeruline tõlkida, aga “ore” – “mina” ja  “sama” on ülimat lugupidamist näitav suffiks. Nii et midagi sinnapoole, et “Kõrgelt austatud mina” vms, väljendades nartsissismi ja liigset enesekindlust. See pealkiri üksi võttis muigama juba, aga kui ma Miyavi nime näitlejatest avastasin, kusjuures ta mängis iseennast, siis ma vist naersin tubli pool minutit vähemalt kõva häälega. Mõnel on ego ikka väga laes. Ja kas teate, teda oli seal kaks tükki kohe, lahe onju. (Tegelikult mängis ta ainult ühte oma kehastust, teine oli tema lapsepõlves või midagi.) Aga hoolimata sellest, et ta iseennast mängis, siis päris dokk see siiski polnud, oli hoopis mingi läbikukkunud sci-fi katsetus ajas rändamisest. (Siinkohal ma ei väida, et kogu film pask oli, lihtsalt see fantastika osa oli kergelt… ebausutav ja lahti seletamata.) Aga ega ma ei lootnudki sellest filmist eriti midagi, juba kirjelduse järgi tundus, et parem on sellist asja vältida, kui vähegi võimalik. Kuna ta aga oli väga lühike (kergelt üle tunni) ning mul oma ajaga midagi paremat niikuinii peale polnud hakata, siis vaatama ma teda asusin. Ja uskuge või mitte, aga aeg lendas, ma ei mõelnud vist kordagi seda pooleli jätta ja film oli vaat et kogu ulatuses nauditav. Miyavi pole muidugi miski näitleja, selles suhtes oli lavastajast kaval ta iseennast mängima panna. Nüüd ma ei saa öelda, et ta oma “tegelast” hästi välja poleks mänginud, eks. Tegelikult oli teda siiski üsna meeldiv ja kohati naljakas vaadata, kuigi tema olek oli filmi algusest lõpuni väga üleolev. Aga kuna kõik ülejäänud tegelased olid täiesti mõttetud, nii et nende taustal oli ta tore. Ja kui filmis kontserdi koht tuli, siis Miyavi-poiss lasi ka oma lavakaaslasel juuksed spray’ga lillakas halliks, sest muidu pole ju ikka õiged rokkarid, kui mingist vahepealsest soost välja ei näe. (Paistis, et sel ajal (1984) oli Jaapanis veel kombeks, et meeslauljad  ei kanna roosat meiki ja näevad meeste moodi välja.) Aga muidugi olid nad tänu oma välimusele siis  kõige populaarsemad seal. Nii et nüüd me siis teame, et Myv ongi kõiges selles süüdi, mida tänapäeval jrock’iks nimetatakse.  Lood, mida seal esitati olid mulle tundmatud, sest ma pole Miyavi repertuaariga kohe üldse mitte kursis, heal juhul ühte-kahte lugu olen kuulnud. Kõige halvem ei tundunudki, kuigi pole nagu ikka päris minu maitse.  A, ja seal oli üks shounen-ai moment ka, mis mulle siinkohal ei meeldinud, aga õnneks oli seda minimaalselt. Polegi nagu muud midagi öelda selle kohta. Seda see film suutis, et kui mulle enne Miyavi kohe üldse ei meeldinud, siis nüüd mingil määral meeldib, kuigi liiga sümpaatseks ta nüüd ka ei muutunud. Umbes sama, mis Hyde’i ja “Kagen no Tsuki’ga”, ju siis sellised filmid siiski mõjuvad karjäärile hästi.

7/10

Read Full Post »

“Itsuka no Kimi e”

Märtsis-aprillis sai lisaks JAFF-il käimisele ära vaadatud 8 jaapani või korea filmi ja paar sarja ka. Kõigi nende kohta võiks ju kunagi siiagi paar sõna kirjutada, aga vaatab, kuidas jõudu ja jaksu on. Marion tahtis, et ma alustaks millestki eriti halvast, niisiis..

“Itsuka no Kimi e” on 2007. aasta jaapani film. Lavastajaks Horie Kei (“Shibuya Kaidan”, “Veronika Decides to Die”). Tegemist on yaoi’ga (mida ma muide enne filmi vaatama hakkamist ei teadnud). Õigupoolest ei teadnud ma sellest filmist enne vaatamist üldse mitte midagi. Leidsin ta lihtsalt ühe inimese lemmikfilmide listist. Isegi näitlejad olid kõik mulle tundmatud. Ja ega noh, keegi neist ju näidelda väga ei osanudki.. vähemalt mõlema peategelase näitlemine jättis küll soovida. Üks neist oli enamvähem kena, aga teine oli nsm täiesti mõttetu tüüp. Mõlemad olid fototudengid, üks seltsiv, teine endassetõmbunud ja sõpradeta. Ka loo juures polnud midagi kiiduväärt, kui ehk lõpplahendus, mis oli originaalsem, kui ma ootasin, välja arvata. Geifilmid hiilgavad enamasti naljakate stseenide poolest (mis küll tegelikult on väga tõsised eksole), selle poolest ei jäänud käesolev teoski alla, kuigi sellised filmid on kindlasti nauditavamad kinos või seltskonnas. Igas muus mõttes oli see halb film. Mul ei ole põhimõtteliselt samasooliste vahelisest armastusest rääkivate filmide vastu midagi. On küllalt yaoi filme, mis on hästi tehtud ja väärivad vaatamist (“Brokeback Mountain”, “Mannen som elsket Yngve”, “J’ai tué ma mère” jt). See konkreetne aga ei küündi ühenigi neist. Pärast filmi vaatamist tuli meelde klassiõe kunagi soovitatud eesti pederomaan “Sergo”, mida ma ise küll lugenud pole, kuid arvustus Sirbis jäi elavalt meelde. Kindlasti on ka neid kellele see film meeldiks, aga mina ei julge seda küll kellelegi soovitada.

3/10

1 punkt lühiduse (67 min), 1 punkt lõpplahenduse ja 1 punkt Saito Takumi larfi eest.

Read Full Post »

JAFF

Sai siis JAFF-il käidud ja ühtekokku vaatasin ära kaks lühifilmide programmi, ühe live-action‘i ja neli täispikka animet. Kirjutaks siis kõigi kohta paar sõna selles postituses, kuna eraldi ja pikalt pole mõtet vast. Sellises järjekorras nagu ma neid vaatasin siis:

Osamu Tezuka lühifilmide programm

Koosnes neljast lühifilmist. “Astro Boy” oli väga vahva, originaalne ja vaimukas, eriti meeldejääv oli lõpp. Tubli töö autoritelt ja ilmselt mõnus vaatamine igale eale. “Pildid näituselt” oli neist neljast kõige sürrealistlikum, segasem ja kuna ma sellest midagi väga aru ei saanud, siis minu jaoks ka kõige igavam. Ma saan aru, et see on ehk kõrge kunst, aga ma vaatan selgeid ja lihtsaid lugusid nagu “Astro Boy” palju meelsamini. “Hüppamine” oli hüppamine selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Klipp sellest, kuidas tegelane kaamera taga hüppas ja maandus iga kord ise kohta. Päris omapärane ja mulle täitsa meeldis. “Metsalegend” oli taas midagi paljutähenduslikku ja segast. Võib-olla pisut selgem, kui “Pildid näituselt”, kuid korralikku lugu siiski polnud. Ilmselt looduskaitse sõnumiga.

“Suvesõjad” / “Summer Wars”

No joonistus oli kena ja suurejooneline, tegelased ka okeid, aga lugu oleks võinud parem olla. Liiga arvuti, liiga digimon. Magama nüüd ei jäänud ja pärast Tezuka sürrealistlikke lühifilme oli päris tore ja meeldiv, aga muljet ta ka millegagi ei avaldanud. Üsna keskpärane imo, kuigi visuaal oli jah vinge, nagu ma juba mainisin.

“Metropolis”

Kuna päeval oli olnud cosplay-üritus, pärast mida me kuni õhtuni linnas ringi käisime, olin ma piisavalt väsinud, et filmi algus maha magada.. Marion pärast ütles, et ega sellest midagi aru niikuinii ei saanud, nii et vahet pole. Kui ma kuskil filmi keskel üles ärkasin, oli enamvähem aru saada küll, mis toimus. Huvitav oli. Joonistus oli siingi väga ilus ja mitte päris klassikalises anime-stiilis. Lugu oli kah küllalt omapärane. Mulle igatahes meeldis see väga, olgugi, et algus kaduma läks. Neist, mida mina vaatamas käisin, oli see parim anime sellelt JAFF-ilt.

“Võõra mõõk” / “Sword of the Stranger”

Filmi nautimist takistas see, et subtiitrid ei mahtunud ekraanile ära (mõlemast otsast oli pidevalt jupp puudu). Muidu oli täitsa tore, mitte midagi erilist, aga meeldiv vaatamine. Tegelased mulle meeldisid ja nendevaheline sõprus oli armas (ka too koer arvata sõprusringi sisse). Joonistus jällegi kaunis. Ja Nagase Tomoya HÄÄL mind ei häirinudki. Minu poolest võiks ta rohkem animetele peale lugeda ja vähem näidelda.

“M.W.”

Mu ootused olid selle filmi puhul väga madalad, sest vastukaja nende poolt, kes seda näinud olid, polnud just eriti positiivne. Olgugi, et “Death Note’i” ja “Nobuta wo Produce’i” tegijad ning head näitlejad on kokku saanud, ju siis on kräpp, mõtlesin ma.. ei oodanud ausaltöeldes midagi paremat L’i maailmaparandusest. Aga mu halb eelaimus oli üsna põhjendamatu, kuna film ise meeldis mulle väga. Siinkohal ei väida ma, et see oli maailma parim film ja et ta oleks liialt oma originaalsusega hiilanud, aga kindlasti oli see kõige nauditavam seanss sellelt JAFF-ilt. Ei tea, kas taotluslikult või mitte, aga jättis pigem komöödia kui tõsise krimifilmi mulje. Kaameratöö oli hea,  muusika ja näitlejad ka. Tamaki röövis selle filmi, Yamadal on paremaid rolle ka olnud, kasvõi “Crows Zero’s”. Lõpp oli ka jaapanlik.

Japan Media Arts lühifilmid

Saal oli nii täis, et pidime trepi peal istuma. Häiris see vaid ühe filmi puhul, kus subtiitrid lasti ekraani ülemisse äärde, siis jäi küll kael veidi kangeks. Filme oli nii väga häid, kui ka keskpärasemaid. Eriti meeldisid mulle “Elemi”, film tänavapostist, kes armub inimesse O_o. Taas märk sellest, et jaapanlaste fantaasia on piiritu. “Hobuse unenägu”, lühike klipp sellest, kuidas hobune end erinevate asjadena ette kujutab, minimalistlik, naljakas.  “Inimene tunnelis” oli lihtsalt äge ja siis  “Joonistusplokk”, kus kahemõõtmelised inimesed kolmemõõtmelises maailmas ringi liikusid. Muusika oli ka tollel hea vist.

“Klaver metsas” / “Piano no Mori”

Selline mahe lapsemeelne film klassikalisest muusikast ja sõprusest. Ning sellest, kas raske tööga saavutatu on etem kui talent. Armas joonistus ja ilus heli oli. Lõpupoole sai natuke nalja ka, kuigi üsna lihtsakoelist.  Kai tegelane oli vahva. Selline muhe ajaviiteks tore film, midagi ei juhtu, kui vaatamata jääb, aga halb ta ka polnud.

Üldiselt jäin festivaliga täitsa rahule. Lähen järgmine aasta ka kindlasti, kui seda veel korraldatakse. Tore üritus. ^^

Read Full Post »

Jang Geun Suk -> Momo

“Kimi wa Petto” korea versioonile valiti uus peategelane (minu eelmine sissekanne selle filmi kohta). Momo rolli pakuti siis Jang Geun Suk’ile, ja paistab, et ta nõustus. Olen teda vaid “You’re Beautiful’is” näinud, aga seal oli ta see-eest väga hea. Tundub, et tüüp oskab peale ilus olemise täitsa hästi näidelda ka, ja kui tema filmograafiat vaadata, siis paistab, et ta on küllaltki erinevaid tegelasi mänginud. Nii et ma jään huviga ootama, mida ta “Kimi wa Petto’s” korda suudab saata. (Kuigi mulle tundub ta natuke liiga täiskasvanulik selle rolli jaoks, aga noh, kuna ta paistab hea näitleja olevat, siis äkki mängib välja ikka.)

Read Full Post »

“Kagen no Tsuki”

“Kagen no Tsuki”, mis maakeeli tähendaks “Kuu viimane veerand”, on 2004. aasta jaapani film, mille žanr on mystery. Tehtud on ta Ai Yazawa samanimelise manga ainetel, kes on veel ka näiteks sellise asja nagu “Nana” autor. Režissöör on Ken Nikai. Peaosa mängib Kuriyama Chiaki. Kaasa teevad ka näiteks  Hyde ja Narimiya Hiroki.

Mizuki (Kuriyama), 19 aastane tüdruk, jookseb kodust minema ja jõuab ühe üksildase vana majani, kust kostab muusikat, mis tundub talle kuidagi tuttav. Sisse minnes leiab ta eest salapärase mehe, kes nimetab end Adamiks (Hyde). Nii nad siis elavad seal lühikest aega koos, kuni Adam otsustab lahkuda ja tüdruk tahab talle järgneda. Juhtub aga, et Mizuki jääb teed ületades auto alla ja langeb koomasse. Üles ärgata ta aga ei saa, sest tema vaim kummitab hoopis tolles üksildases majas ja mõtleb nagu Sayaka, Adami armastatu, kes Mizuki eelmises elus oli olnud.

Visuaalne pool  sellest filmist mulle meeldis, täitsa korralikud efektid ühe keskmise jaapani filmi kohta. Näitlejate kallal ei saa ka eriti nuriseda, eriti meeldis mulle Narimiya Hiroki, kes mängis Mizuki poiss-sõpra. Hyde’i näitlemise üle vingutakse, ja ega ta tõepoolest midagi erilist ju ei teinud, aga samas tema tegelase roll oligi rohkem: olen-cool-salapärane-ja-sünge-ja-keegi-ei-tea-minust-mitte-midagi tüüpi. Seega talt ilmselt ei oodatudki midagi rohkemat, kui laheda näo tegemist ja silmailu pakkumist,  ja selleks kõlbas ta küll. Ja kuna ta pole näitleja, siis võib andeks anda, lauljana ta mulle täitsa meeldib. Ka “The Cape of Storms”, Hyde’i lugu, mille promomine oli ilmselt üks selle filmi peamisi eesmärke, on ka üsna kuulatav, kuigi see on engrishis.

Kui visuaali ja näitlejatega võis päris rahule jääda, siis lavastajatöö seevastu oli üsna nigel. Algidee poolest oleks võinud midagi palju korralikumat teha. Asi venis kohati ja jättis kuidagi tühja, pealiskaudse ja võltsi tunde.

Aga vaadata kõlbab ta küll, kui vaba aega üle on. Mulle meeldis see vist isegi veidi rohkem kui “Crows Zero”, nii et:

7,5/10

THE CAPE OF STORMST

Read Full Post »